View allAll Photos Tagged Nasva

Łódź budowana w stoczni w Nasva, 14 października 2009 r.

**

A boat being built in a shipyard in Nasva, October 14, 2009

Head to the forest, it's quite there.

 

Madis Sarglepp madisphoto@gmail.com madisphoto.com

  

My Facebook Page

www.facebook.com/realmadisphoto

  

My Flickriver

www.flickriver.com/photos/conzaquenza/

  

My Website:

www.madisphoto.com

A major maritime exercise, Exercise Diamond, which involved HM Coastguard, vessels, RNLI lifeboats, helicopters, search and rescue coordinators, Belfast Harbour, emergency services and local authorities was held on Sunday 23 September from 9.30 am. Exercise Diamond, a live large-scale incident exercise, was held within Belfast Lough, Northern Ireland and involved 365 people.

 

'Banrion Uladh', the Baltic Workboats 26m fisheries patrol vessel for the Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development has been delivered.

  

The Estonia based builder’s craft had achieved outstanding performance on recent sea trials in the Baltic prior to delivery. Powered by twin MTU 10V2000 M72 marine diesels rated at 900 kW each and driving five bladed fixed pitch propellers through ZF 2050 A gearboxes, the vessel achieved 26.5 knots at full power, well above the contract requirement. Noise levels of only 56 dB were achieved in the wheelhouse at full speed.

 

The MCA SCV Category 2 vessel is designed to perform fisheries inspection duties and marine surveys and is fitted with a variety of onboard equipment.

 

The aft deck features a RIB well with a RIB powered by twin 60hp outboards, a two ton capacity movable hydraulic gantry and a one ton Guerra marine deck crane. If necessary, the RIB well can be boarded over to create a large working deck for scientific and research activities.

 

The wheelhouse is separated into two distinct working parts. At the aft end there is a wet laboratory with three workstations for a variety of scientific and data collecting purposes. At the forward end is an air conditioned navigation bridge for a crew of three, with additional seats for two observers and a full size chart table with a sophisticated suite of electronics.

 

To give the vessel further capabilities, on the port side a dismountable multibeam echo sounder and a pot hauler davit have been fitted.

 

The vessel is able to accommodate seven crew members on the lower main deck in three twin cabins and a single cabin for the captain, as well as mess, galley and WC facilities.

 

During the build process DARD was represented by West Sussex UK based naval architects Amgram Ltd, which acted as the owner’s representative, serving as an interface between client and builder.

 

Banrion Uladh’s design is based on Baltic Workboats’ successful 24m Baltic 2400 platform, which has been successfully operating in Poland, Estonia and Latvia since 2008. The same platform is also the basis for the Swedish Coast Guard’s new 27m, KBV 312 series vessels, which have just commenced building in Baltic Workboats’ Nasva yard.

 

Exercise Diamond was designed to test the major incident plans for all of the organisations that would be involved should a major maritime incident happen in Northern Ireland.

 

Exercise Diamond was the largest live maritime exercise ever held in Northern Ireland.

 

An exercise held within the Titanic centenary, Olympic, & Diamond year involving Emergency Services, Agencies and Companies dedicated to saving lives and providing the best possible service.

 

The following organisations participated in the exercise:

 

HM Coastguard / Maritime and Coastguard Agency; Royal National Lifeboat Institution; Police Service of Northern Ireland; Northern Ireland Fire and Rescue Service; Northern Ireland Ambulance Service; Ministry of Defence (including Royal Airforce); Stena Line; RFD Survitec; Irish Coastguard; Northdown and Ards Borough Council; Belfast Harbour.

A major maritime exercise, Exercise Diamond, which involved HM Coastguard, vessels, RNLI lifeboats, helicopters, search and rescue coordinators, Belfast Harbour, emergency services and local authorities was held on Sunday 23 September from 9.30 am. Exercise Diamond, a live large-scale incident exercise, was held within Belfast Lough, Northern Ireland and involved 365 people.

 

'Banrion Uladh', the Baltic Workboats 26m fisheries patrol vessel for the Northern Ireland Department of Agriculture and Rural Development has been delivered.

  

The Estonia based builder’s craft had achieved outstanding performance on recent sea trials in the Baltic prior to delivery. Powered by twin MTU 10V2000 M72 marine diesels rated at 900 kW each and driving five bladed fixed pitch propellers through ZF 2050 A gearboxes, the vessel achieved 26.5 knots at full power, well above the contract requirement. Noise levels of only 56 dB were achieved in the wheelhouse at full speed.

 

The MCA SCV Category 2 vessel is designed to perform fisheries inspection duties and marine surveys and is fitted with a variety of onboard equipment.

 

The aft deck features a RIB well with a RIB powered by twin 60hp outboards, a two ton capacity movable hydraulic gantry and a one ton Guerra marine deck crane. If necessary, the RIB well can be boarded over to create a large working deck for scientific and research activities.

 

The wheelhouse is separated into two distinct working parts. At the aft end there is a wet laboratory with three workstations for a variety of scientific and data collecting purposes. At the forward end is an air conditioned navigation bridge for a crew of three, with additional seats for two observers and a full size chart table with a sophisticated suite of electronics.

 

To give the vessel further capabilities, on the port side a dismountable multibeam echo sounder and a pot hauler davit have been fitted.

 

The vessel is able to accommodate seven crew members on the lower main deck in three twin cabins and a single cabin for the captain, as well as mess, galley and WC facilities.

 

During the build process DARD was represented by West Sussex UK based naval architects Amgram Ltd, which acted as the owner’s representative, serving as an interface between client and builder.

 

Banrion Uladh’s design is based on Baltic Workboats’ successful 24m Baltic 2400 platform, which has been successfully operating in Poland, Estonia and Latvia since 2008. The same platform is also the basis for the Swedish Coast Guard’s new 27m, KBV 312 series vessels, which have just commenced building in Baltic Workboats’ Nasva yard.

  

Exercise Diamond was designed to test the major incident plans for all of the organisations that would be involved should a major maritime incident happen in Northern Ireland.

 

Exercise Diamond was the largest live maritime exercise ever held in Northern Ireland.

 

An exercise held within the Titanic centenary, Olympic, & Diamond year involving Emergency Services, Agencies and Companies dedicated to saving lives and providing the best possible service.

 

The following organisations participated in the exercise:

 

HM Coastguard / Maritime and Coastguard Agency; Royal National Lifeboat Institution; Police Service of Northern Ireland; Northern Ireland Fire and Rescue Service; Northern Ireland Ambulance Service; Ministry of Defence (including Royal Airforce); Stena Line; RFD Survitec; Irish Coastguard; Northdown and Ards Borough Council; Belfast Harbour.

Nagu Nasva lestad ...

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Nasva lest on parem! ...

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

Lühidalt lugu järgmine: enne mu puhkusele minekut tuli üks semu Märjamaalt poodi ja jutu käigus sain teada, et Saares, konkreetselt Nasval püütakse ja saadakse kenasid ahvenaid.

 

Ja kõige tähtsam selle asja juures, et püük käib microjigiga. Vähemalt Aivar nii püüdis juba mitmes kord, kui seal käis. OK, see värk oli nüüd enam kui selge!

 

Kohe, kui puhkus algab, võtan selle tee ette ja käin elus esimest korda saarel kalastamas ära!

 

Tegin mõned kõned sõber Rainile ja tuttavale ning mineku plaan sai paika. Sobitasime käigu samale päevale, kui Märjamaa mehed taas lähevad.

 

Olimegi juba hommikul esimese praamiga üle minemas. Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.

 

Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.

 

Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.

 

Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.

 

Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.

 

Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.

 

Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.

 

Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).

 

Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.

 

Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.

 

Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid

 

kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsin

 

Volzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.

 

Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.

 

Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.

 

Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud. Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!

 

PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas. Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.

 

Võimalusel tahan minna ja kindlasti ka lähen sinna veel kunagi tagasi. SAAREMAAL oli lahe !

 

Selged pildid,

 

#IxaFishingTeam

1 3 4 5 6 7 8